Pepiino- kas puu-või köögivili?


Pepiinost ei teadnud ma varem midagi, kuniks tutvusin autoimmuunpaleo dieediga (AIP).

Selgub, et seda vilja saab edukalt kasvatada kasvuhoones nagu tomatit ja maitselt on segu pirnist ja melonist. Kuna tegemist on maavitsalisega, siis AIP-dieedis on see vili välistamise perioodi jooksul (6-8 nädalat) mittelubatud toiduainete nimekirjas.

Jagan siia head kokkuvõtlikku artiklit sellest huvitavast viljast, mille on kirjutanud Leopold Meensalu

____________

Lõuna-Ameerikast pärinev pepiino on meeldiva lõhnaga magus ja mahlane toiduvili, mis maitselt pirni ja melonit meenutab.

Pepiino on maavitsaliste sugukonda kuuluva taime Solanum muricatum, mille meie botaanikud melon-maavitsaks on ristinud, melonitaoline vili.

Mitmetes keeltes (näiteks saksa, inglise, prantsuse, soome) kutsutakse seda ka pirnmeloniks.

Taim on tugevasti harunev kuni 1m kõrguseks kasvav poolpõõsas, mida tänapäeval vaid kultuurtaimena tuntakse. Pärineb see Lõuna-Ameerika aladelt (Kolumbia, Ecuador, Peruu, Tšiili, Boliivia). Tänapäevalgi viljeldakse eeskätt just nendel aladel, aga samuti USA-s. Uus-Meremaal, Austraalias, Etioopias, Lõuna-Aafrikas.

Euroopas on melon-maavits võrdlemisi uus kultuur, mille viljelemine pälvis suuremat tähelepanu alles 20. saj teisel poolel. Tänaseni on seda siin ulatuslikumalt viljeldud Hispaanias ja Itaalias, katseliselt ka Madalmaades, Saksamaal jm.

Kas puu- või köögivili?

Meie tõekspidamiste kohaselt, kus me meloni ja arbuusi loeme köögiviljade hulka kuuluvaiks, on ka pepiino köögivili. Nendes maades ja piirkondades aga, kus toiduviljad melon ja arbuus arvatakse pigem puuviljade rühma, kuulub ka pepiino sellesse rühma.

Melon-maavitsa kultuurvormide muna- või kerakujuline või piklik vili on botaaniliselt mari. See kaalub enamasti 150-300g (üksikjuhtudel kuni 900g) ning on 10-20cm pikkune, läbimõõduga 5-10cm. Vilja koor on siledapinnaline, valminult helevalge-kreemika kuni sidrunkollase või kergelt oranžika põhivärvusega, kaetud purpurpunaste või sinakasvioletsete triipudega.

Valminult sisaldab pepiino viljaliha sordist ja kasvutingimustest olenevalt 3,5-8,5 % suhkruid. Tähelepanuvääriv on ka C-vitamiini sisaldus (35-70 mg%). Energeetiline väärtus ei ole kõrge: 100g/50 kcal/209 kJ.

Viljaliha on kollane, magus ja mahlane, meeldiva lõhnaga. Seemneid sisaldab see vähe või üldsegi mitte. Maitselt meenutab pepiino nii pirni kui melonit, võib olla ka veidi imalavõitu, mistõttu ei pruugi kõigile, iseäranis lastele meeldida.

Toiduks tarvitatakse pepiinot peamiselt toorelt. Vilju võib koorida nagu õunu ning tükeldatud viljad soovi korral veel suhkru, sidrunimahla ja vähese ingverilisandi või likööriga maitsestada ning delikatess-järelroana serveerida. Vilja võib ka lihtsalt poolitada ja viljaliha poolmetest lusika abil ära süüa. Pepiino sobib ka marmelaadi ja keediste valmistamiseks, kuigi keetmisel suur osa iseäralikust meeldivast aroomist kaotsi läheb.

Kasvatatakse nagu tomatit

Kasvunõuete poolest sarnaneb melon-maavits paprika või baklažaaniga. Seetõttu võiks selle kasvatamine meie kliimas kõne alla tulla kasvuhoones, kus seda tavaliselt kasvatatakse nagu tomatit nööride abil toestatult.

Et taim tugevasti haruneb ja rohkesti kõrvalvõrseid moodustab, sobib see vastavalt kujundatult hästi ka konteineri- või amplitaimena elamu rõdule või terrassile. Sügavsiniste kuni valgete õite (õite värvus oleneb temperatuurist) ja ilusavärviliste viljade tõttu mõjub siin väga atraktiivselt.

Paljundada võib melon-maavitsa nii generatiivselt (seemnetega) kui vegetatiivselt (pistikute või pistokstega). Seemnetega paljundamisel saadakse väga ebaühtliku kasvu ning varieeruva vilja kuju ja värvusega järglaskond. Seetõttu eelistatakse praktikas paljundamist rohtsete pistikute või puitunud pistokstega, mis temperatuuril +20...+24°C ja 85-95% õhuniiskuses hästi ja kiiresti juurduvad.

Kasvuajal peetakse sobivaks õhutemperatuuriks päeval +18...+25°C ja öösel +10...+15°C piires. Õhu temperatuur juba üle +27°C pidurdab õioealgete moodustamist ning ka taimede pikkuskasvu.

Sortide juures hinnatakse eelkõige viljade suhkrusisaldust, ühtlikkust ja värvust. Madalmaades teostatud sordivõrdluskatsete andmete põhjal on parimaiks osutunud sordid `Chile`, `El Camino` ja `FW 21`. Katsetatud sortide juures on täheldatud suuri maitseerinevusi mitte ainult sama sordi eri viljade, vaid isegi sama taime üksikute viljade vahel.

Allikas: Leopold Meensalu, "Peenralt potti", Maalehe Raamat

Pilt: grayforums.net

Retseptid
Viimased postitused
Otsi märksõnade järgi
Arhiiv

    © 2021 by Toitumisterapeut Sandra Tamm